Aprillikuus võtsime ette ühe sisuka ja südamliku jalutuskäigu, mille jooksul arutlesime ohutuse teemadel nii maismaast kui veest – tuli kui vesi. Saime kokku ühe väga erilise ja pühendunud meeskonnaga – MTÜ Pärnumaa Märjad Käpad, kelle vetelpäästekoerad ja vabatahtlikud teevad hindamatut tööd ennetuse ja teadlikkuse tõstmisel üle Eesti. Allpool jagame mõtteid, mille üle jalutuskäigu jooksul arutlesime – koos meeleolukate fotodega.
Pärnumaa Märjad Käpad MTÜ – vetelpäästekoerad, kes õpetavad turvalisust läbi kogemuse
Pärnumaa Märjad Käpad MTÜ sai alguse kogukonna vajadusest pakkuda rohkem ennetustegevust, eriti koolides ja lasteaedades. Ühingu eestvedaja Hiie Paas, kes on olnud vabatahtlik päästja alates 2009. aastast, usub, et ohutusõpetus jõuab inimesteni palju paremini siis, kui seda toetavad praktilised kogemused – ja mis võiks olla meeldejäävam kui tark ja tegus vetelpäästekoer.
„Kui teha ennetustööd kaasates selleks koeri, kinnistub räägitu inimestele, eriti lastele, kordades paremini,“ ütleb Hiie. Just selle põhimõtte järgi ongi üles ehitatud ühingu töö. Nende töö keskmes on õpetada, kuidas märgata ohtu, ennetada õnnetusi ning vajadusel aidata iseennast ja teisi – olgu see kodus, veekogul või tänaval.
Kuid eesmärgiks ei ole ainult teadmiste jagamine, vaid ka suhtumise kujundamine – et inimesed märkaksid ohtu enne, kui see muutub õnnetuseks.
Pärnumaa Märjad Käpad – vaprad vetelpäästekoerad
MTÜ Pärnumaa Märjad Käpad südames tegutsevad vetelpäästekoerad, keda koolitatakse selleks, et nad oskaksid vee peal tegutseda koostöös oma juhiga. Hetkel kuulub ühingusse 13 koera koos oma peremeestega. Nimed, nagu:
- Arabella, Leon ja Veroonika – koerajuht Hiie
- Elvis – koerajuht Taavi
- Catherina ja Ophelia – koerajuhid Ljudmilla ja Jaan
- Eddy-Parker – koerajuht Teet
- Morris – koerajuht Aina
- Fred – koerajuht Elin
- Arts – koerajuht Triin
- Baron – koerajuht Inge
- Luna – koerajuht Irja
- Aurora – koerajuht Ants,
pole lihtsalt lemmikud – nad on osa meeskonnast, kelle ülesanne on harjutada, õppida ja vajadusel tegutseda.
Vetelpäästekoerad on suured, sõbralikud ja veearmastajad. Nende seas on kolm peamist tõugu: Newfoundlandi koer, Leonberger ja Landseer. Kõik nad on tugeva kehaehitusega, rahuliku loomuga ja väga head ujujad. Neil on kolmekihiline vetthülgav karv, lestad varvaste vahel ja tugev saba, millest võib vajadusel kinni haarata. Just nende omaduste tõttu sobivad nad hästi veepäästeks.
Need koerad armastavad inimesi ja on loomupäraselt abivalmid. Nad ei karda vett ega tööd ning neil on hea keskendumisvõime. Treeningutes õpivad nad kiiresti vahet tegema mängul ja pärisolukorral – näiteks võib vanem ja kogenud koer keelduda “kannatanu” päästmisest, kui ta tajub, et tegu on lihtsalt harjutusega. See näitab, kui arukad ja tunnetuslikud need koerad tegelikult on.
Tõeline koostöö: koer ja koerajuht
Vetelpäästekoera ja tema juhi vaheline koostöö põhineb usaldusel, distsipliinil ja ühisel praktikakogemusel. See pole lihtsalt käskude täitmine – see on vastastikune mõistmine. Koer peab tundma oma juhti ja reageerima nii häälkäsklustele kui kehakeelele. Juht peab oskama lugeda koera liikumist, signaale ja seisundit.
Peremehed on erineva taustaga, kuid neid ühendab soov oma koeraga teadlikult tegeleda ja panustada ühiskonna turvalisusse. Nagu Hiie Paas ütleb, ei ole need lihtsalt lemmikloomad – need on partnerid, keda koolitatakse ja kelle oskusi pidevalt arendatakse. Panus käib nii treeningutes, kui ka avalikel esinemistel, mis aitavad kaasa kogu ühiskonna ohutusteadlikkuse tõusule.
Vetelpäästekoerte väljaõpe ja oskused
Vetelpäästekoera koolitus ei seisne pelgalt ujumises. Kõik algab distsipliinist – koer ei tohi tormata vette omal initsiatiivil, vaid läheb ainult käsu peale. Koer peab tegema vees ringi ümber kannatanu, oskama tuua tagasi triiviva päästevahendi, ujuma oma juhiga sünkroonis ja töötama meeskonnana.
Kõige olulisem oskus vetelpäästekoera puhul on aga psühholoogiline – ta peab oskama juhtida tähelepanu, rahustada ja tegutseda koostöös inimesega. Koer ujub pisut eespool, juhib kannatanu tähelepanu ning võimaldab koerajuhil (vabatahtlikul päästjal) inimese turvaliselt haardesse võtta. Koer on justkui päästemootor, kes veab kogu tiimi kaldale.
Need koerad pole loodud üksnes treenimiseks. Nad on valmis aitama ujujaid, kes on väsinud, paanikas või hätta sattunud ja nad osalevad aktiivselt veeohutuse koolitustel, laagrites ja avalikel üritustel, kus nad näitavad oma oskusi suurele ja väikesele publikule.
Miks vetelpäästekoerad pole Eestis ametlikult tunnustatud?
Kuigi vetelpäästekoerad teevad Eestis juba aastaid tänuväärset tööd, ei ole nad riiklikult tunnustatud teenistuskoerad. Pärnumaa Märjad Käpad MTÜ näitel on selgelt näha, kuidas hästi treenitud koerad ja nende juhid panustavad igapäevaselt veeohutuse parandamisse – kuid seda kõike tehakse vabatahtlikult, ilma ametliku toetuseta.
Riikliku tunnustuse puudumine tähendab, et:
- vetelpäästekoerad ei saa osaleda ametlikel päästeoperatsioonidel;
- neil puudub juurdepääs riiklikult toetatud varustusele, kindlustusele ja ravikulude katmisele;
- avalikes randades ei saa nad patrullida ega tegutseda teenistusülesannetes.
Hiie Paasi sõnul pole küsimus ainult praktilistes takistustes, vaid ka põhimõttes. Need koerad ja nende omanikud panustavad oma aja, teadmised ja raha, et ühiskond oleks turvalisem. Samas puudub neile antav ametlik tunnustus või toetus, mis motiveeriks jätkama või võimaldaks tegevust laiendada.
MTÜ-l on küll ennetusalased koostöölepingud nii Päästeameti kui Politsei- ja Piirivalveametiga, kuid see ei tähenda, et tegevus oleks rahaliselt kaetud. Reaalsuses tähendab see tavaliselt vaid sõidukulude hüvitamist – kõik muu tuleb oma taskust. Enamik kooli ja lasteaia üritusi toimub nädala sees, mis tähendab, et vetelpäästekoerte juhid peavad võtma töölt vaba päeva. Lõpptulemus? Sa mitte ainult ei tee vabatahtlikku tööd – vaid maksad peale, et seda teha.
See ei ole jätkusuutlik. Nii ei saa hoida käigus süsteemi, mille eesmärk on pakkuda turvalisust kogu ühiskonnale. Kui soovime, et vetelpäästekoerad oleksid ka tulevikus olemas – nähtavad veekogude ääres, kohal koolides ja üritustel –, peaks riik looma toimiva tugistruktuuri.
Lahendus ei pea olema keeruline. Näiteks võiks seadusega sätestada, et vetelpäästekoer saab töökoera staatuse juhul, kui ta kuulub ühingusse, mis teeb ennetustööd koostöös Päästeametiga. See välistaks kuritarvitused, kuid annaks tunnustuse neile, kes päriselt panustavad.
Tunnustuse kehtestamine ei tähendaks ainult õiguste andmist – see kasvataks ka huvi kogu valdkonna vastu. Kui vetelpäästekoerad ja nende juhid saaksid ametliku staatuse, kaasneks sellega võimalus koolitada uusi koeri ja instruktoreid. Kui olemas oleks toetused ja tasu treeneritele, saaks koerad olla tipptundidel veekogude ääres nähtaval – kus nad mitte ainult ei patrulliks, vaid juba ainuüksi oma kohaloluga vähendaksid ohtlikku ja ülemeelikut käitumist.
See oleks tõeline ennetus – vaikne, nähtav ja mõjus.
Leine OÜ – kui korstnapühkijad panustavad ennetustöösse
Turvalisus ei jagune veeks ja tuleks – see on üks tervik. Sama põhimõtet järgib ka Leine OÜ, kelle korstnapühkijad Andres ja Olga on viimasel ajal andnud oma käed ja südame ka veeohutuse edendamisele. Nende osalemine MTÜ Pärnumaa Märjad Käpad koolitusel oli midagi enamat kui lihtsalt koostöö – see oli märk sellest, kuidas erinevad ohutusvaldkonnad saavad ja peavadki töötama käsikäes.
Hiie Paasi sõnul oli Andrese ja Olga panus jalutuskäigul ja treeningutel hindamatu. Nad astusid appi helperitena ehk nn „uppujatena“ vees, võimaldades vetelpäästekoertel harjutada realistlikes tingimustes. See pole sugugi lihtne roll – külm vesi, korduvad harjutused, kannatanu kehastamine – kõik see nõuab nii füüsilist kui vaimset vastupidavust. Kuid just selliste abiliste kaudu muutub koolitus eluliseks ja tõhusaks.
Leine OÜ roll ei piirdu ainult treeningul osalemisega. Nende suhtumine – „ei ole probleeme, on lahendused“ – peegeldab laiemat pühendumust kogukonnale. Kogenud korstnapühkijana teab Andres, kui oluline on ennetustöö: korstnate puhastamine, tuleohutusalane nõustamine ja suitsuandurite paigaldamine on kõik osa ühest suuremast eesmärgist – õnnetusi ennetada enne, kui need juhtuvad.
Kui üks meeskond õpetab veeohutust ja teine tuleohutust, aga mõlemad teevad seda kättpidi koos, sünnib usaldus, koostöö ja nähtav tulemus.
Inimesed näevad, et ohutus ei ole ainult ameti- või vastutusala küsimus – see on eluviis. Ja seda eluviisi aitavad kujundada nii vetelpäästekoerad kui korstnapühkijad.
Kuidas sina saad aidata – vabatahtlikuna, annetajana või toetajana
MTÜ Pärnumaa Märjad Käpad töötab ainult tänu inimeste heale tahtele, vabatahtlikule panusele ja kogukonna toetusele. Kui soovid päriselt panustada turvalisusesse, on sul selleks mitmeid võimalusi – ja igaüks neist on oluline.
🤝 Tule appi vabatahtlikuna
Vetelpäästekoertel on vaja treenida koos inimestega – ja selleks on vaja „helper’eid“, kes kehastavad uppujaid. See tähendab vees viibimist, korduvat harjutamist ja koostööd koerajuhtidega. Aga kui sa ei soovi vette minna, saad abiks olla ka kaldal: koerte juhtimisel, treeningvahendite hoidmisel, ürituste ettevalmistusel või lihtsalt lisakätena, kes on alati teretulnud.
🎁 Toeta varustuse või annetustega
Olles mittetulundusühing, tegutseb Pärnumaa Märjad Käpad täielikult oma vahendite ja annetuste toel. Toetada saab nii rahaliselt kui ka varustusega:
- kalipsod ja päästevestid;
- treeningvahendid;
- koeratoit ja maiused;
- joogivesi ja snäkid üritustel osalejatele.
Iga panus loeb. Iga päästetud elu algab ennetusest – ja see saab sündida vaid siis, kui on vahendid, inimesed ja koerad, kes selle nimel tegutsevad.
📣 Jaga ja räägi kaasa
Kui sa ei saa tulla kohale ega teha annetust, saad ikka kaasa aidata: jaga Pärnumaa Märjade Käppade tegemisi sotsiaalmeedias, räägi oma koolis, töökohas või kogukonnas nende tegevusest. Mida rohkem inimesi neist teab, seda rohkem kasvab ka üldine teadlikkus ohutuskäitumisest.
Mida õppisime ühisel jalutuskäigul Pärnumaa Märgade Käppadega?
Meie jaoks oli aprillikuu jalutuskäik koos Pärnumaa Märjad Käpad MTÜ-ga silmiavav kogemus. Nägime, kui sihikindlalt ja pühendumusega nende meeskond – nii inimesed kui koerad – veeohutuse eest seisavad. Saime osa nende igapäevasest tööst ja õppisime, kui oluline roll on ennetusel. See ei ole midagi abstraktset – see on praktiline, selge ja vajalik.
Arutasime koos, kui palju saab ära teha, kui eri valdkondade inimesed teevad koostööd. Nägime, kui pühendunult ja vastutustundlikult tegutsevad inimesed, kes teevad seda kõike vabatahtlikult – oma ajast, oma kuludega, südame sunnil. Pärnumaa Märjad Käpad õpetasid meile, et koostöö, üksteisemõistmine ja usaldus ei ole ainult inimeste vaheline – see ulatub ka koera ja juhi vahelisse sidemesse. Vetelpäästekoerad ja korstnapühkijad võivad tunduda väga erinevad, aga meie töö põhisisu on sama – ennetada ohtu ja kaitsta elu.
Rääkisime jalutuskäigul paljust: ennetustööst koolides, vabatahtliku töö väärtusest, riikliku tunnustuse puudumisest vetelpäästekoertele ja ka sellest, mida saaksime teha paremini. Aga kõige olulisem, mida Hiie rõhutas temale omases rahulikus ja kindlas hääletoonis, oli:
„Hoolitse selle eest, et su pere teaks, kuidas ennast ja teisi ohusituatsioonides aidata – olgu vees, metsas või kodus. Õnnetused ei küsi kohta ega aega, kuid teadlik käitumine ja lihtsate reeglite järgimine võib päästa elu.“
Sellelt jalutuskäigult lahkusime targemana, tänulikumana ja veendumusega, et ka väikeste sammudega saab muuta maailma turvalisemaks.
